PÅ NORSK:
(Muitaleaddji: Johan Mathis M. Eira)
Dáin guovlluin lea Junnán, Johan Máhtte Eira, eallán ja guođuhan ealus eallináigis. Ja máŋgii son lea vásihan ipmášiid. Dakkáriid maid lea váttis čilget, ja vaikko ipmirdit ge.
Ja dáin eatnamiin son guođuha ge ealus dálvet. Eallinagi son lea vádjolan mehciin ja áiggiid mielde gullan ja oaidnán luonddu ipmášiid.
Dat lea maid gohččodit dan báikki maid, mas dál lei hui ollu, dan áiggi, go mun ledjen lunta - ulddaid oinniimet - dat lea Návetvuopmi.
Doppe mis ledje darfegoađit ja dohko mii bođiimet giđđat, miessemánu loahpas ja doppe mii oruimet, muhtomin gesiid. Ja doppe šattai dieđusge olu vánddardit ja dieđusge bivddiimet daid jogaid, ledje hui ollu guolit dain jogain, ja dainna lágiin šattai hui olu viehkat doppe daid eatnamiid mielde ja čuovvut daid jogažiid dohko, muhtomin manne várrái nu guhkas go lea veajet beassan. Eaige dat dalle lean dat vuokkat, muhto ledje dat njozut maid danin gohčodit, dat veaddi, maid mii gaikkuimet. Dat mii lei hui buorre veaddi, dat lei sieđga, sieđgaveaddi. Ja de stávrageahčai čatnat ja dainna lei hui buorre oainnat goddit guoli, go dainna oahpai. Dat dat gal lei dušše gáikkihit bajás ain.
Ná, die dat lei diet. Ja de lei go oainnát dieđusge olu manai (vánddardii), de oinnii maid dakkár ipmašiid. Muhtomin goit oinniime... mus lei olmmái okta vilbealli, ja de moai dál oidne ahte die dat leat olbmot, die de várreluohkás. Dat ii leat nu guhkkin, muhto dat lea gorsa-johka dakko ja dat lea min gaska ja lea hui báktebáiki dakko, gos dál leat guokte nieidda.
Ja dat nu stohket birra geđggiid, dego dakkárat čiehkádallet – nie go lávejedje dalle go sistena stoahkat nie, go nubbái spežže ja nie. Ja dat de hirbmadit de stohket ja munnos leat giikanat mielde ja moai dál giikanastte, ja dat leat nu čikŋagasas ahte. Muhto eai dat dieđusge nu hearvagávttit lean, muhto dan áigge lei hui, dat ledje... orro goit hui čikŋagasas go ledje ođđa... áibbas ođđa biktasat... ja ii dat dat holbi lean nu beare govdat gal, dat lei seakka holbi. Ja liinnit dieđusge ja gahpir, nu movt jo leatge sámi gárvvut.
Ná dat dál stoagaiga das guhká ja moai álggiime stuđeret (jurddahit) moai dat gal vulge dál geahččat, diet dat gal leat varra dat, dan mu olbmás lei oabbá, mii lei rávisolmmoš juo, na dakko guhttanuppelotjáhkkasaš, ja munnos lei vel oambealle okta. Moai stuđeriime (jurddaheimme) dat dat diet gal leaba:; moai dat gal vulge dohko.
Ja lei unna dakkár dievvá man nalde moai leimme... ja dat lei dakkár gohppi ja fas dievva. Ii dat lean nu stuoris, dat lei hui unni, muhto lei juste dan mađi ahte jávkkai dat báiki. De moai manaime dieđusge dan gobi rastá ja bođiime dieva nala: ná ii dat oidno ii mihkke.
Lohká mu olmmái:
“Na, gal dat moai gal... Na, gosa dat diet šadde?”
Na, eai dat oidnon dađi eambbo, ean moai oaidnán šat ain ja, muhto ean moai jurddašan... ean moai dan birra dan eambbo stuđeren, muhto manaime ruoktot. Moai leimme maid dakkár, dan guollebivddus, veajetbivddus. Na, bođiime dieđusge ruoktot ja jearahetne dieđusge:
“Ná leahppi go leamašan doppe?”
“Ná, soai eaba leat leamaš gal. Soai eaba leat gostege leamaš.”
Na, ii dat de gal, moai álggiime stuđeret – ja ean moai gal jietnadan, muitalan gal dađi eambbo daidda olbmuide ahte mii dat lea maid moai letne oaidnán. Nu ahte moai ean muitalan, dušše gulaime ahte dat eaba lean leamaš doppe. Álggiime stuđeret gal die gal leat dieđusge ulddat gal, maid dal leimme gullán hui olu... daid birra, ja nu dat nogai dat muitalus dqsa dieđusge ja ean moai dat dan diehtán dađi eambbo.
Muhto munnos ledje máŋga fearána ain daid ulddaid birra. Dat lei goit okte go ledje vuolgán ealu viežžat gárdái ja de moai gulle go višahit. Dat lea seamma olmmái mainna maid letne. Višahit ja dál dat gal leat buktime. Dat leat hui jalges eatnamat dakko – guhkes jalggat. Na, moai vulggiime viehkat dohko dal ja bođiime ovddal... oidne ealu ja dat ledje hui... gal dat nu gal buktet dál ja nu njolgái boahtá eallu.
Muhto de leat aivve čáhppes luhkat dain olbmuin ja moai álgiime stuđeret ahte eai dat han dain láve goit, muhto gal hal soitet gal dál bidjan luhkaid. Ii daid dieđe gal dađi eambbo,
Muhto moai čiehkadeimme, oainnat moai leimme justte geainno nalde ja hui lahka gárddi, Seibošis. Moai čiehkadeimme dakkár gohppái nu ahte... ja moai gulle movt nu manná ahte dat eanan vel doarggista, go dat manná dat eallu dakko meaddel. Ja dat manai meaddel ja gulaime ahte gal dat dál gal jo manai dohko vuovdái. Na, de moai gal álggiime geahččat. Ja moai oinniime jávkkai dat dál duo, ja de jaskkodii ja moai viehkaleimme. Ja ii das lean guhkki, dat lei varra čuođi-, beannot-čuođi mettara gárdái. Viegaime nu olu go nagodeimme dohko, dakko gokko dál buktet sisa.
Na, ii hal doppe leat ii mihkke. Ii olbmot, ii eallu: ii mihkke.
Na, moai jurddašeimme, na meaddel dat manne, eai dat leat ožžon gárdái. Na, ii dat de... moai gal... de moai gal muitaleimme go bođiime ruoktot maid moai oinniime. Na de lohket ahte dat gal leat dieđus ulddat johtime. Dain lea maid dieđus gárdebáiki dieppe. Na, moai stuđeriime (jurddaheimme), nu dat lea dieđusge. Ean moai de diehtán dan ahte olbmát dat leat dat ulddat, muhto dat ledje dakkárat, mat oidnojedje muhtomin dušše ja dain leat maid iežaset eatnamat ja johtolagat ja báikkit, gos orrot ja... Ná nie dat gal nogai dasa, dat gal dan háve.
Muhto de mii leat johtime luksa ráidduiguin ja dalle mii vulggiimet bievlan jo johttit. Ja jođiimet, na mii leimmet goit dalle dain ovddimus ráidduin, mat ledje. Olliimet dohko dan, dat lea várrii man namma lea Gárdavárri, dat lea sullii, soaitá miila gođiid luhtte, dain darfegođiin dohko.
Na, bievla dat lea, ii dat dat mana nu jođánit, muhto hui jalges eanan gal johtit ráidduin. Ná mii dál bođiimet, ná mun lean dal olgun, olggobealde das, de logan:
“Die boahtá dál okta ráidu.”
Mun in muitte jur juste geat dat ledje, geaiguin mii leimmet fárrolaga. Muhto dan mun goit muittán ahte lei mus okta man namma lei Gáren-ipmi, daid ráidu dat boahtá. Dan mun gal dovden dat dat lea. Dat lea ovddemusas vel. Na, mun de muitalin dal eadnái ja áhččái:
“Na, dat dat gal dieđusge dal bohtet ja bisánit dál dakko lahkosiidda.”
Na, de dat gal lei, mun mannen dohko goahtái ja vulgen fas geahččát, na ii mun dal oainne gal maidege. In ge mun dal dieđe gokko... gosa son dat manne. Mun jearan áhčis:
“Gokko bat dat... beassá got dakko meaddel?”
“Ii dakko meaddel gal beasa, ii leat eambbo dát geaidnu. Dat šaddet boahtit gođiid, dakko daid lávuid guora. Na, gal dat leat bisánan diehko vuollelii.”
Na, de gal diesa nogai dat, eat mii dan dađi eambbo čuvvon mielde. De muhtin diimmu maŋŋel, de... de boahtá fas ráidu. De gal oainnán dat-dat leat. Seammá Gáren-áhkku ovddemusas ja de gal bohte gitta dohko min lávvvosadjái ja dahke dat maid lávu ja dat ledje dego dakkár ulddat, mat johtime ledje maid.
Dat lohket dat leat dakkárat mat leat, main leat maid báikkit ja ealut, johtolagat, diekkárat. Ja dat maid vánddardit seamma ládje go dal juo sápmelaččat vánddardit ge. Muhto mat dat leat, daid dat ii dieđe: Leat got dakkár ovdošat vai mat dat leat, daid ii šat dieđe.