PÅ NORSK:
(Muitaleaddji: Karen Anne Buljo)
De lei oktii okta mearrasámi nieida, mii orui vuotnagáttiin doppe Fálesnuori guovllus. Son lávii álohii juohke eahkeda finadit fiervvás. Son dovddai iežas nu akton. Eará mánát lávejedje hárdit su:
– Fiervárinči! Fiervárinči! Fiervárinči! Don leat fiervárinči! Don orut fiervvás, don fieradat fiervvás – don leat fiervá!
Ja sutnje dovdui nu ahkit ja son ovtta eahkeda goarkŋui dan stuora geađggi lusa ja jurddašii ahte
– O, go lea váivi leahkit áibbas akto! Ii leat oktage geainna hupmá, stoahká…
Ja nie lei jurddašeamen, de gullá:
– A-aŋŋá, a-aŋŋá, a-aŋŋá!
Na geahča, haŋŋá lea maid olgun iežas mánáiguin. Ja die lei haŋŋá luohti. Dat dat gal lei oainnat dan áiggi go lottit ja olbmot ja guolit ja eallit lávejedje gulahallat.
– O, lohká dat nieida, vare mus nie fiinna luohti go haŋŋás!
Ja eahkedis son geahččalii hárjehallat dan luođi:
– A-aŋŋá, a-ŋŋá!
Ja dat dat gal lei su mielas lei duohta fiinna luohti. Nuppi eahkeda son fas giccui dien geađggi nala ja de jurddaša – muhto dal dat gal álggii jitnosit lohkat dan:
– Gal dat juo lea váivi leat akto – ja ii ge vel nu čáppat ge!
De gullo jietna:
– Don leat čáppat! Don dat goit leat čáppat!
– Gii lohká mu čáppahin?
– Mun! Hei! Ja dá mun!
Nieida geahčai birra geađggi ja doppe lei mearranásti fanahallamin!
– Na eai mus leat goit ivnnit ge…
– De leat, geahčes mat – geahčes mat!
Ja doppe dan geađggážis lei unna láddoš, čáhceláddoš mii lei dego speajal ja nieida geahčai ja fuomášii sus dat han leat rukses muođut! O, ja čáppa, fiinna, čáhppes, guhkes vuovttat! Nieida jearai:
– Gii bat die lea?
Ii vástidan, muhto measta dego árvidii ahte son dat die lea.
– Don dat han die leat, lohká mearanásti.
– Don dat han leat ožžon dál guhkes vuovttaid mearrarásiin ja mun lean addán dutnje rukses muođuid.
– Dieđát go don maid, mus lea nu váivi!
– Manne váivi? Manne váivi?
Lohká sáidi ja nu buokčaladdá, buokčaladdá.
– Na go mun lean nu akto.
– Na gii bijai du akton? Boađe deike merrii.
– In mun goit sáhte mearas!
Lohká nieida:
– Oba jalla, mus eai leat suovddit - in mun goit doppe birge!
– Na geahčes mat dan láddožii, dus dat han leat suovddit!
Nieida geahčestii dan láddui: na vuoi, na sus leat suovddit!
– Dieiguin don gal birget, dat gal leat oba buorit suovddit!
Lohká sáidi ja dalle dat buokčalii ja logai:
– Gea beare!
Ja guhká jávkkai. Dál dat gal álggii nieida, čuoččahii bajás ja lohká:
– Sáidi! Sáidi! Ale jallastahte! Boađe dal doppe eret!
De sáidi faŋádii fas:
– Oidnet go don? Oba buorit suovddit! Boađe beare deike!
– Ii mun goit máhte vuodjat nie go guolit!
– It máhte vuodjat? lohká dorski.
– Geahčes mat dan buori beahceha!
Dorski mii láve muđui veahá láiki, dal dat gal nu vuodjá, stoanžžuha duohkot deike. Mearrasámi nieida lohká dan ahte:
– Gal don leat oba hoavrras! Ii mus goit leat diekkár beahcet go dus!
– De lea! Gea! Don han leat ožžon.
Ja de nieida geahčai, na gal juo lea, sus dat han lea beahcet! Ja skávhli mii lea issoras sáhkkii ja johtá miehtá máilmmi álggii čuorvut doppe, huikigoahtit:
– Mearrasámenieida! Njuike beare! Mii dárbbašat mearranieidda, merrii nieidda!
– Oba jalla don lávet, skávhli! In mun goit sáhte merrii fárret – mearranieida!
– Na gii dajai ahte don leat mearranieida, don dat han leat áfruvvá – ábifruvvá!
– Ábifruvvá? In leat in gullan ge.
– Na gul` beare!
Lohká haŋŋá:
– A-aŋŋá! A-aŋŋá!
Ja dalle álge ábi eallit juoigat:
– Ábifruvvá, ábifruvvá, á-ábifruvvá, ábi-á-á, mearrariikkas, meara násti, á-ábifruvvá, ábi-á-á.
– O, go lei čáppa luohti!
Loahpa, loahpas nieida maid oahpai luođis, muhto gal don dál dieđát gal dat dal lei ge juo álgán ullit. Ja ulli bođii lagabui ja lagabui dan geađggi. Ja dálkigođii, álggii davádatbiegga bossut. Ja mearranásti lohká:
– Na gal don dan dieđát go olbmot oidnet ábifruvvá, dat dihtet de ahte boahtá heittogis dálki.
– Na mo bat olbmot galget dan diehtit?
– Na don han fertet juoigat!
Ja dat juoiggai! De lei okta bárdni vuolgán iežas fatnasa čatnat go dálkigođii. Gullá go nieida juoigá, máilmme fiinna luođi. Diekkára gal ii lean gullan goassege ovdal! Ja fuomáša, na vuoi issoras dette: ullis doppe guhkkin fávlliguvlui ges čohkká nieida. Álggii čuorvut:
– Gii don leat? Nieida, muital gii don leat!
De geahčestii dat nieida ja de oinnii bárdni ahte suvddit dat das goit leat muođuin. De lohká nieida:
– Mun? Mun lean ábifruvvá. Muital buot olbmuide go mu oidnet, dat galggaše juoigat mu, dalle manná bures heittot dálkin!
Ja nieida buokčalii ja gal dat bárdni hirpmahuvai. Gal don dan gulat, dat han lei bealle nieida ja bealle guolli. Ja viegai, viegai manai olbmuide muitalit ahte ábifruvvá maid gávdno.