PÅ NORSK:
(Muitaleaddji: Marit P.A. Gaup)
Go moai leimme johtime Johanas-ádjáin, dat lea mu eahki – Johanas, badjel jiehkki luovasealuin, ja dat lea ge juste dat jiehkkejávri maid mii manaimet vulos. Muhto de mun ribahin dan luovasealu, muhto dat lea dan njunuš buohta, galggan caggat dan vákki mii manná duon guvlui, muhto mun ribahin dan vákki mielde mii manná duohko. Dieđusge go rásit lea ruotnasat eallu lea hirbmat dohko báhkke ja mun in joksan dan ealu. Ovdalgo meara duohkai, lei mearrá. De mun gal joksen, muhto de lei mis doppe geasseviessu, hytta. Ja mun jurddahin mun dat gal guovlalan dan hyttas.
Ná mun mannen dohko ja mun oainnán, ná mii bat dáppe ges lea dáhpáhuvvan? Maŋemus go mun ledjen dáppe, mun ledjen eatni mielde, bálkkuime visot olggos stoalppuid - ja dohko sisa mis, muhto ii lean mihkke doppe. Ledje olgun visot ja uksa lei rabas caggojuvvon. Ná, in mun ipmirdan das maidege ja beavdde nalde lei dakkár lihtti nie, in mun dieđe mii das lei, dego vuoiddas. In mun lihkahallan dan gal, muhto mun jurddahin dat ii albma gal leat. Dal gal lea juoga, mii dáppe lea dáhpáhuvvon. Caggan dat leat uvssa vel rabas. De lea leamašan olmmoš heavvánan ja leat bidjan dan min hyttai, mearraolbmot. In dieđe gal ležžet go heakka bivdán, vai maid. Dan in dieđe.
Muhto in dat mun, mannen dalle - viehkalin fas dan ealo maŋŋái. Šaldi lei veahá badjelis, mun vihken ja jorgalin dan ealu ja livui dat eallu nuppe beallái dan joga. De moai - de boahtá dat mu olmmái, Johánas-áddjá, das lei heargi, noađđi - munno seahkat leat dan hearggi alde, guovttebealde. Nu, de moai bisáneimme dasa gáfestallat. De moai gáfestalaime das. Munnos lea, luovaseallu dat lea. Dat leat dušše hearggit, varrasat. Ja moai gáfestalaime ja mun boagustan mu olbmá issorasat go lea nu váibán go – das lea guksi, ná stuora guksi, ja go jugestit galgá gáfe meastá nohkká! Ja mun dan eagi boagustan, ná go nie "z-z-z-z". Jalla ládje váibán, muhto dat nohkastalai nie dan gaska, go moai gáfestalaime. Muhto ii han dat eallu máša bisánit, de dat dat vuolgit galgá fas ja de moai fertiime vuodjelit fas. Dohko geaidnoráigge dohko Dorskavutnii moai doalvvuime ja moai doalvvuime birra doppe dan joga ja bijaime Silvetnjárgii dan ealu. Ja ii ge dat lean unna luovaseloš, mis lei oalle stuora luovaseallu dan áigge. Jua, muhto de, mun gal ledjen nu váibán. Mun nohkken dasanaga go gáfestalaime. Olmmái gal lei mannan mearraolbmuid vissui, dohko verddiid ságáid gullát. Nu.
Ja go mun de gullájin, mun maid vulgen dohko. Ja de mun fuomášin, in mun gal ipmir go nu issoras eatnat dakkár rukses čuoggát gihtii šaddan – ja šaddet dego oainnu haga! Dego oainnán vel, muhto nu sakŋidit, nu jalla ládje! De dat mun muitalan dan áddjái, dan dáluáddjái. Dat lohká: “Ná leat go don mannan gos ge?” “Ná, viesus mun mannen dan min hyttas ja das lei uksa rabas – ja dalle giđđat moai gal leimme guođđán dievva stoalppuid dan hyttai - láhttái, muhto dat ledje visot olgun.” Ii dat muitalan dat áddjá munnje maidege, muhto de logai: “Don galggat mannat don boares áhku luhtte. Dan namma lea Girste ja sihtat geahččat.” Dat geahčai, oainnat oinnii mus leat ruoksadat dievva diekko darvánan - in mun dieđe mat leat - ja sakŋidit issorasat. Ná de lean mun bostohallan doppe. Dan gal dieđán dat lei jámetbostta.
Ja de dat áigi manai, muhto dat nohke gal go mun doppe dan áhku luhtte – áhkku logai gal son geahččá du. Dalle ledje dakkár olbmot mat gehčče. Gal son geahččá du, muhto dat válddii stuora boares niibbi mainna geahčai, deattášii.
De dal maŋŋil, de mii dal fárriimet dohko. Eat mii leat gullán maidege, eat mii dan dieđe ahte doppe lea jámet leamaš. De mii fárriimet dohko ja mun nohkken gojái (seŋgii) – ja mus lea oainnat diet iežan, duot olmmái – bárdni. De dat dat lohká, dalle mun čohkkedin bajás, dohko geahčan ommán guvlui dakko gokko lea veallán dat olmmoš. Geahčan ja logan dainna: “Jus deike fal boađat mun čuggen du dainna niibbiin nu ahte beaivi vel čuovga čađa!” Ja dat olmmái gullá maid mun human. Jurddaha gal dat diet gal lea oba jalla – maid son dat áigu čugget? Doarrut dál gal hirbmat! Ná ii hal dat dat gal, velledii fas. Oađđime dat dat lei, dakkár dego nahkáriid siste hupmá.
Ja de mun orron oaidnime; das lei dakkár gahpir go mearraolbmuin láve, das lei dakkár unna gáibbáš vel dakko. Dat lei okta mearraolmmoš mii lei heavvanan ja mun oidnen dan. Ja dan áigon čugget, jus boahtá – jus boađát fal mu lusa. Dat orro dego boahtit áigome mu lusa. Ja fassojit duot mat darvánan ledje dalle. Dat áhkku lea čuggen dainna niibbiin – ja de dat gal nogai diesa dat!