PÅ NORSK:
(Muitaleaddji: Ole Henrik Gaino)
Na, dat lei muitalus, dahjege dáhpáhus, máid mun lean vásihan oktii. Dat lei 1978s (ovccenuppelotčuođi-čiežalogigávccis). Mun ledjen Álttás gávpetuvrras biillain vuodjime ja mus lei nuoramus bárdni mielde, mii lei... dat lei guđajahkásaš dalle. Ja dat lei dálvi ja nu máilmme fasttes dálki lei go moai vulggiime Álttás, seavdnjat ja eai ge lean... geainnu eai lean ráhpan, dat lei borgon.
De bođiime dohko dan Silisávžái, dat lea die hui stuora ávži badjelis Álttá. Ja dat lei nu suhkkes dálki ahte moai fertiime bisánit go oidne biillat veahá čuovggahalle munno doppe vulos boahtime, ovddal.
Mun vudjen veahá doaresbeallai ja darvánin. Mun dieđus bissehin daid olbmuid, ledje golbma biilla ja nuorra olbmát guđege biillas – okta guđesge ja sihten veahkkin... veahkkin eai go sáhte mu hoigadit, dahje ge jerren goaivu – ii dain lean goaivu. Ja dat prøvejedje/geahččaledje hoigat dan biilla maŋolas. Mun ledjen jo gitta vuodján... de skálvái.
Ii dat gal ii lihkestan ge ja mus lei lossa guorbmi dan biillas – dat lei dakkár stašunsvovdna ja dat lohke sii – mii leat gárvodan nu unnán, sii eai biva dás, ja gal don vuorddat plogabiilla (muohtaboltunbiilla). Ja mun šadden dieđus vuordit.
Oanehaš maŋŋil, de oidne boahtá biila vuolil doppe. Dat bliŋkii/sevii dohko munno maŋábeallai ja mun dieđusge vulgen geahččat.
Na, dat lea... mun merkejin (fuopmájin) dan biilla, dat lea nu vilges biila, mii lea nu máilbmán ruosttas, ruston: ruosta dielkkut juohkesajes. Ja dat lei boares áhkku, mii vuodjá, áibbas okto. Ja dat veivestii (rabai) láse áibbas rabas ja bođii nu máilbmán fasttes hádja vel. Ja hui čáhppadin lei gárvodan, dat áhkku, ja hui earenomáš romes olmmoš lei. Mun jerren... dat álggii gárrudit, lohká:
“Manne leat... manne leat mu geainnu nala bisánan?”
Mun logan:
“ Ii dat leat geaidnu. Duo dat lea, dát ii leat! Mun lean dušše veahá doarrás vuodján ja bártahuvvan, darvánan.”
Ná lohka:
“Dárbbahat go veahki?”
“Jua, áinnas!”
Mun muitalin dat leat golmmas... ii leat ávki okta... okta olmmoš ii nagot de. Nu darvánan ahte golmmas eai kláren/nagodan oažžot...
Ii dat...dat garrudii ja siđai: mana biilii gal son veahkeha! Na, mun dovden go mannen biilii ahte dat... dat loktii dan biilla vuos maŋŋegeaži áibmui ja hoigadii dan bajás, skálvve čađa, gitta dohko luotta nala. Ja bárehuoš dat gal ravggai dohko, dat vikkai maid veahkkin, muhto dat bázii dan luohká vuollai.
Na, mun dieđusge de olggos biillas ja lohken:
“Mun ferten du veahkehit. Don fertet diekko vuodjit don maid.”
Ii son gal dárbbat, garrudii vel ja logai:
“It don gal dárbbat veahkehit!”
Ja de de moai vurddiime, na dat-dat gal bođii dakko skálvve čađa ja mii bijaimet bajás dohko Guovdageainnu guvlui. Ja de dat gasku stuora jávri lei. Bázii diekkár dieva duohkai, ii šat oidnon. Seavdnjat dat lei, ean oainne čuovggaid šat.
Vujiime dohko Suolovuopmái. Moai bisáneimme ja mun logan moai fertejetne vuordit dien áhku, go dat lea gánske (soaitá) bártahuvvan, go bázii. De boahtá biila doppe maŋis, dan guovllus ja mun bissehin ja dat lei áibbas eará olmmoš: Nuorrá olmmoš - bárdni - ja jerren, na oidnet go don biilla? Lei go vuodján badjel? Ii lohkan oaidnán maidege. Eambbo munno luodda lei dušše, lei hui heitot luodda.
Ja, nu hal de lei, ean moai šat sáhttán vuordit, ja ii ge dat oidnon, ii ge dat vuhtton. De moai vulggiime: bijaime fas viidásit ruoktot. Ja mu bárdni de logai go olliime ruoktot: imaštalai... die lei oba gievrras olmmoš, diet áhkku.
Na, in mun dasa, mun maid in diehtán mii dat lea. In mun láven gal jáhkkit gal bálljo masa ge, muhto mun imaštallen ja maŋit áiggiid lávii hui ruojus diekko vuodjit, dien ávžži. Guhká lei muittus, diet... diet báiki. Dál lean easka álgán vajálduhttit (vajálduhttigoahtán) dien. Dat lea gal álot... muittán dien.