PÅ NORSK:
(Muitaleaddji: Per Tor Turi)
Na, mus livčče diekkár buorre ráva, ahte go čuoikavuoiddas nohká movt dalle galgá birgehallat meahcis. Na, mii smiehttat dál maŋás, go ovddešáigge buolvvat elle dáppe, dáin duoddariin ja máilmmiin... na, ahte eai hal dalle gávdnon čuoikavuoidasat. Jus dat eai livččen gávdnan dakkár vuogi ahte movt sii galget birgehallat, na dalle ii livčče oktage orron dáppe siseatnamiin, gos olu čuoika ja divri lea.
Dat lea dan láhkai ahte mun sáhtán addi buori ráđi. Mun ledjen oktii Kárášjot-gáttis okkodeame guliid ja velohallame dies ja – ja de vuordimin, geahččamin gos oidnojit eambbo guolit máid beasašin oaggut, ja de oainnán báifáhkka doppe boahtá olmmoš johkaráigge bodnái, dieppe muhtin kilomehtera eret.
Hui guhkes oaidnu lea vel. Ja mun lean dies čohkohallamin ja de boahtá áddjá mu lusa ja nelgon lea hirbmadit. Ja dat lea boahtán fatnasiin ja kano bieđganan ja boahtá vácci mu lusa. Boahtá dohko ja jearrá, go dal boran ahte:
“Mo don birgehalat dáppe čuoikkaguin?”
Mun logan: “Mun dat gal birgehalan.”
Lohká: “Na lea go dus čuoik....?”
“Mus ii leat čuoikavuoiddas”, logan.
Na, de jearrá dieđus báifáhkka:
“Na movt hearráid dii eallibehtet dáppe...birgehallabehtet dain čuoikkain?”
Mun logan: “Mis dat gal leat dološ sápmelaččain dakkár vuogit, mat eai gávdno šat ja muhtumat eai oba dieđege movt galgá. Mun gal lean oahppan ja muittán movt dat duođaid lea diet.”
Na, de dieđus jearrá dat almmái: “Ná it go sáhte munnje muitalit?”
“In sáhte muitalit. Min vánhemat, máttarvánhemat suhtaše munnje beallejámas, jus mun dal dáččaide... Dat leat gieldán nu máŋgii: Ii fal daidda gal muitalit! De levvet dáččat dievva Sámi!”
Na, de manai veahá áigi. Áddjáriebus gatnjalat bohtet ja čierostuvvá, lohká it go don jur sáhte sutnje muitalit movt son galgá birgehallat. Dat han leat máŋggaid, máŋggaid miilla ain vulos dohko olbmuid lusa. Son dat han gal borrohallá jámas.
Na, dieđus mun dal smiehtadin suoli, logan: “Na, jus juo vuortnut ja logat "kors på halsen" ja attát gieđa munnje ahte it muital eará dáččaide, de sáhtán oahpahit!”
Na, dieđus almmáiriehpu, de gatnjalat golget ja sárggui ruossa raddái ja geigii gieđa ja lohka: “It go jo sáhte muitalit?”
Ja mun logan: “Ná, jaja, buorre olmmoš, go jo nie lea – na mun sáhtán muitalit.”
Na, de logan ahte: “Mis dat gal dakkár vuogit, máŋggaláganat: Mun sáhtán muitalit ovtta vuogi:
Dat lei dalle dolin, go mun ledjen unna gánddaš ja, ja de vuolgit lubmet. Ja áhččerohkki ja mii mánát mannat dohko, vázzit dohko várrái. Ja de áhčči ovtta rissi ain váldá. Diekkáriid mat leat gieđa guhku ja suorpma gasu. Dat lei váldán bárkku dain ovdalgo jeaggái olliimet, ja lei loggon moadde smávvá beassi maiddai.
Ja dál de bođiimet dohko luomejeaggái, ja nie doppe leat gotkkabovnnat ja diekkárat. Váldá daid rissiid ja ludde niibbiin, stuoraniibbiin gežiin, ja bidjá beassi gaskii. Ja de manná dohko gos oaidná hirbmat stuora gotkkabeasi, ruvvesta vel veahá bajoža ja cahkkeha.
Ja de lea dan láhkai, go de manná veahá áigi, de fuopmájit gotkat ahte lea buollime, dolla lea bajábealde. De dat álget ruohttat... dan muora mielde girdet bajás ja de gožžet. Ja go dat lea bures čáhpodan diet, dalle oažžu dien váldit ja šluvgilit ja de vuoiddastit ámadaju ja diekkáriid, ja mun láven - go lea čuoikavuoiddas nohkan - bidjalit lávkii dien: oažžu gal vázzit ráfis, eai čuoikkat gal boađe.