PÅ NORSK:
(Muitaleaddji: Kristina Utsi)
Áigá dolin orui Jiellevári lahkosis háldeveahka. Lei eamit, boadnji ja golbma bártni. Ja sii ledje hirbmat bahát olbmuide ja álo barge baháid olbmuide.
Sámit ledje guhká ohcan goanstta, mainna beasaše eret dain háldiin, mat álo givssidedje sin. Muhto maid ain fuobmáje, de dat ii lihkostuvvan. Diet háldit ledje oainnát dakkárat, mat šadde oaidnemeahttumat go olbmot bohte sin lahka.
Muhto de fuobmái okta sápmi juoidá. Son lei gullan ahte háldit lávejedje bivdit daid stuora beahcelottiid gillariiguin. Ja diet sápmi gal diđii gosa háldit ledje bidjan daid gillariid. De son njuovai bohcco, válddii dan duolji ja giesai dan iežas birra. Ja de son velledii háldi gillara sisa.
Ja de háldeáddjá háliidii iskat gillara. Ja go áicái mii su gillarii lei darvánan, son šattai hirbmat ilolaš. Son guttii sállaša siidii, doppe gos son orui eamidiinnis ja bártniiguin. Go ollii goahtái son gozastii dan stuora beahcelotti goahtái, vai lieggana.
Okta su bártniin geahččá beahceloddái ja dadjá:
“Muhto áhččán, gal don leat darvehan imašlaš lotti. Mon orun oaidnime ahte das leat skávžžát!”
Háldeáhčči suhtai ja dajai:
“Oro jaska mánná, it galgga beroštit dakkáriid, máid it ipmir!”
De galge sii álgit njuovvat dan beahcelotti. Bártnit vulge meahccái čuollat muora, man sisa bidjat dan lotti. Eamit lei láhppon čieža vári duohkái: son lei vuolgán beassi viežžat. Go ledje ráhkadan dan muora, man sisa lotti bidjat, de gohčui áhčči vuosttaš bártni viežžat dan su sállaša.
Muhto "beahcelottis" lei stuora riebangillar, mii lei ruovddis dahkkon. Ja go bárdni áiggui dohppet lotti, de diet sápmi bijai dan ruovddi bártni čeabeha birra. Ja nu jámii diet bahás háldelunta.
Meahcis áhčči vuordá bártni buktit dan lotti. Ja go son ii dihtton, son gohčui nuppi bártni mannat geahččat manin son jávká.
“Hás diet mu loddi lei ila lossat sutnje guoddit. Mana villjii veahkkin”, dajai áhčči dan nuppi bárdnái.
Bárdni jeagadii ja váccii ruoktot. Ja sutnje geavai jur juste nugo vuosttaš bárdnái lea geavvan. Ja go goalmmát šattai ruovdegillarii, de manai áhčči ieš geahččat. Ja sutnje geavai seamma go su bártniide lei geavvan.
De bođii áhkku meahcis, daiguin bessiiguin maid lei viežžan. Muhto go geahčai boadnjái, de son ii riekta dovdan su: dál sus ledje skávžžát, ja ovdal sus eai láven leat. Ii son jurdilan das dađi eanet, jearai dušše:
“Gosa munno bártnit leat vuolgán?”
Gullui vástádus:
– “Vuoi vuoi, sii borre ila olu bierggu, váibe ja manne nohkkat.”
De gullui boadnji árvaleami:
“Gula, ráhkis eamidan, gos dat du silbbat leat?”
“Don dieđát seamma bures go mon, gos dat leat.”
“Jo, jo, dan gal dagan, muhto, it go máhte viežžalit daid, vai besse geahččat leatgo visot áimmuin. Don dieđát diet sámit hal golget juohke sajis, ja ii dan dieđe. Sis leat nu guhkes čuvddit. Daja jus sii leat suoládan silbbaid dan botta go leimmet meahcis?”
“Na”, dajai eamit, “jus sii nu leat bargan, de sii galget šaddat máksit. Logi gearddi eanet go maid leat dolvon!”
De manai eamit silbačiehkái, buvttii silbbaid ja dutkai ja rehkenasttii daid dárkilit. Sápmi vurddii dasságo eamit dajai:
“De dál lean viežžan visot silbbaid.”
Dalle son gottii vel dan háldeáhku. Ja go lei čohkken visot silbbaid dievva lávkka, son vulggii ruoktot dainna su stuora sállašiin. Ja son, su veahka ja visot siidda olbmot illudedje, go ledje beassan eret dain bahás háldiin.
Ja nu dat nogai diet muitalus.